KUUETEISTKÜMNES PÄEV 30.07

Aaah, täna oligi see kauaoodatud päev käes. Hommikul läksime kella 7ks alla mingi saia järgi, rääkisime seal veel päevaplaanist, siis läksime üles tagasi magama :D Magasime mingi poole 10ni ja siis käisime pesus ja värki ja pakkisime kohvrid kokku ja siis poole 11ks alla. All panime kohvrid mingisse autosse ja siis meil oli aega, sest me ootasime meie tädisid ja senikaua tegime proovi ühe lauluga mingi koridoris. Lõpuks tulid tädid, me käisime seal samas supermarketis söömas, läksime tagasi ja siis kontserdisaali. Seal tegime proovi ja puhkasime ja tegime proovi ühe jaapani dirigendiga, kelle nimi on Ko. Ta vana sõber meil, ta on ÜLIIlahe, tast lihtsalt kiirgab energies. NIIMÕNUS. Igatahes, enne kontserti sättisime hullult, puhkasime. Kõik nägid niii ilusad välja ja kõik olid nii pabinas, ikkagi keisrinna tuleb ju. See oli teada, et ta esimesse poolde ei tule, aga ikkkagi oli meaner sees ja kogu age oli hullult vaja kella jälgida, sest esimene ja teine pool võisid ainult teatud aja kesta. Tegime oma esimese poole ära, siis oli mingi 10 minti aega, et riideid vahetada ja tagasi minna. Nüüd oli lava taga eriti hull olla, haige närv oli sees. Läksime siis lavale, veel keisrinnat polnud, sest oli teada, et kiirteel oli mingi õnnetus olnud ja seetõttu jääb at hiljaks. Laulsime esimese laulu ära ja siis kõik tõusid püsti, kuna at tuli sisse ja kõik plaksutasid talle. Fotograafe oli päris palju ja kaameraid ka. Igatahes, kontsert laabus väga mõnusalt ja kõik läks päris hästi, allusive veel teise kooriga paar jaapani keelset laulu ja siis oli vaja tormata alla fuajeesse, et keisrinnat ära saata. Pidime talle laulma “Mu isamaa on minu arm”. Läksime alla, siis meid pandi täpselt kindla joone taha seisma, meie vastas olid mingid tähtsad ninad ja meie kõrval fotograafid ja kaamerad. Ootasime siis seal tükk aega. Lõpuks ta tuli ja me laulsime talle esimese salmi. Ta oli nii liquated, tuli ja kätles terve esimese rea läbi ja rääkis kõigilt vaikselt midagi. Minu juurde tulles at ütles, et ma näen nii armas välja ja suur tänu kontserdi ees, wohoo , tal oli megapehme käsi nagu :D Üldse, nägi ta niiiiiii armas välja, et sure ära lihtsalt. Ma ei pese seda kätt enam kunai, höhö. Tegelt oli hästi liigutav hetk, nagu tõsiselt, isegi pisar kippus silma, norm. Aga lehvitasime talle ja saatsime ta ilusti ära. Teistele oli ta hullult vabandanud, et ta hiljaks jäi ja kartis, et tema pärast umbes me olime närvis ja et kontsert äkki ei sujunud meie jaoks nii nagu vaja ja üldse hullult põdes, niii armas temast. Igatahes jah, emotsioonid olid laes. Siis saime teada, et meie saadikul on sünnipäev. Kogunesime tema ümber, laulsime talle ja siis tegime grupikalli ja, igatahes, tal oli isegi pisar silmas peaaegu, jubenunnu tast. Ta nimi on Peeter muidu. Edasi läksime metroo peale ja nüüd oleme uues hotellis. Hotelli nimi on YMCA, ülinorm. Noortehotell on, neljakesi oleme toas, Kärdi, Annika ja Mariaga. Suht väike tuba on, aga isegi päris mõnus. Igatahes, homme terve päev Disneylandis, JEEE!
Ps: ärge pange neid kirjavigu tähele, sest mul pole siin word, vaid mingi naljakas programm, msi muudab pooled sõnad mingi inglisekeelseks, mai viitsi kõiki parandada, jubetüütu.

VIIETEISTKÜMNES PÄEV 29.07

Käisime keisri ja keisrinna palee juures ekskursiooonil. Megalämbe ilm oli, ma mõtlesin, et ma lihtsalt suren seal. Trippisime seal mingi 20 kilti ja siis edasi sõime kuskil pargis, terve aeg oli tappev olla, ülipalav lihtsalt. Edasi läksime templisse. Võtsime osa palvetseremooniast. Õigemini, meile demonstreeriti seda, kummardasid seal oma kallist buddhat. Siis tuli mingi kõige kõrgem preester üldse, rääkis meiega seal ja siis me laulsime talle, tüüp oli mingi megaliigutatud ja tänas meid elueest. Sealt suurest ruumist läksime mingisse söögituppa nö, kus sõime arbuusi ja maisi ja muud värsket ja jõime nende külma teed, mis poldki seekord nii hull kui tavaliselt ( mis maitseb nagu mingi roiskunud kala). Peale templit läksime edasi Eesti saatkonda. Seal oli mingi väike tseremoonia, kus mingile japsile anti EV presidendi poolt orden. Laulsime neile ja sõime muidugi. Saime kartulit ja isegi midagi, mis meenutas leiba, WOO! Olime seal kokku mingi 2 tundi, venereal allusive, sõime, rääkisime juttu ja siis läksime ära, haigelt väss oli olla. Hotellis vajusime pmts kohe magama.. Õigemini mina vajusin ja Annika tsillis arbutus veel poole ööni..

NELJATEISTKÜMNES PÄEV 28.07

Nonii, hommikul käisime söömas, laulsime maarahvale tänutäheks, jagasime kinke ja läksime bussi peale, et sõita TOKYOSSEE. Sõitsime kokku mingi 4-5 tundi, vahepeal tegime väikseid peatuseid ja siis jõudsime hotellini. Käisime pesemas ja leptosome veits toas ja läksime ringi vaatama, mingeid erilisi poode seal polnud, a sain mingi nunnu trennikoti omale. Läksime tuppa tagasi, puhkasime veits ja siis sööma. Läksime mingisse kaubanduskeskusesse, kus oli mingi söögikoht, iga üks võis 1000 jeeni eest umbes süüa, sõime mingit pitsat ja värki ja siis trippisime veel 100 jeeni poes ja läksime kojuuu. A, tsillisin arbutus ja siis läksime Maria tuppa, tegime seal igast nalja ja siis läksime välja, et linna avastada ja kuskile minna, aga me feilisime totaalselt, sest teisipäeva õhtul ei toimu mitte midagi, trippisime mingi ringi seal nii veits üle tunnikese ja läksime tuppa, kerisime magama.

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV 27.07

A täna lahkusime siit kolkakülast ja jõudsime pmts uude. Levi puudub ka siin täielikult enamustel ja putukaid on ka siin küllaga. Algul öeldi, et 28 tüdrukut peavad minema ühte majja, me mõtlesime kohe, et omg, suht lahe saab olema, a kui me sinna kohale jõudsime, siis osutus asi päris mõnusaks. See on juba õige Jaapan. Ülemine korus jagunes eraldi tubadeks, mida saab lükandustega eraldada. Maas on tatamivaibad, mille peale me panime veel madratsid, et seal peal magada. Võtsime Annika, Kärdi ja Mariaga omale mõnusa toa, tegime endale pesa ja kohe läks asi väga mõnusaks. Aga asi läks veeeelgi paremaks, sest meid viidi spasse! Nende spa on aga hoopis teistsugune kui Eestis, neil on lihtsalt sellised kuumad vannid kus liguneda. Meilt siis küsiti, et kas me tahame sise või väli, me muidugi tahtsime väli. Täiesti lõpp lihtsalt! Me saime kuuekesi oma vanni, mis asus nagu mäe peal, vaade oli täpselt suurele jõele ja mägedele, vann ise oli täpselt parajalt kuum ja selline kividest, aaaah, kui lõõgastav see oli. Ligunesime seal mingi tunnikese ja läksime tagasi ööbimiskohta. Kõige naljakam asi selle koha juures, mille nimi on muide Toyomi town, on see, et me esinesime riisipõllul. Jah, te kuulsite õigesti. Õnneks muidugi lava peal, mis oli nende poolt väga armsasti ehitatud. Vihma sadas muidugi jälle täiega väljas, aga publik oli ikka rõõmsalt kohale tulnud. Nemad kuulasid meid suht kaugelt, nagu kõnnitee pealt, mis oli nagu väikse sillakese peal ja me olime selle lava peal. Terve külarahvas oli kohale tulnud. Kõigile hullult meeldis ja kõik olid jube rõõmsad, et meid kuulama said tulla. Peale seda oli kohe õhtusöök ja ülejäänud aja lebotasime oma toas, rääkisime juttu, vaatasime pilte ja olime niisama mõnusalt. Aa, vahepeal mängisime maffiat, nalja sai :D Lõpuks otsustasime tudule jääda ja esimest korda niii vara, et me saame lausa 9 tundi magada, WOOW. Hühü, üleülehomme lähme Disneylandi.

ÜHETEISTKÜMNES & KAHETEISTKÜMNES PÄEV 25-26.07

Oh jummel. Meid viiakse ikka äärmustesse. 4-tärni hotellist oleme sattunud maakohta.. Õigemini külakolgas peaks selle nimi olema. Okei, tegelikult on asi isegi päris põnev. Õnneks seest näeb koht kõvasti parem välja kui väljaspoolt. See on muide vana koolimaja. Me oleme 8-kesi ühes toas ja keskel on kaks diivanit ja suur laud + mingi rõdu. Väljast näeb maja välja aga nagu mingi igivana Mustamäe maja. Aa, igal pool on putukad ja mitte üldsegi sellised nagu Eestis, vaid umbes 10 korda suuremad :D Üks hea asi siin siiski on! Siin on suht suur bassein maja taga, kus me juba supelda jõudsime, vot seee on mõnus, sest siin on megapalav. Käisime mingis koolis, kus oli 37 inimest, õpetasime neile jo-le-mi süsteemi, laulsime neile ja nemad meile ning siis koos ja tutvustasime neile niisama Eestit, hiljem esinesime mingis pisikeses kontserdimaja moodi asjas, vihma sadas terve päev haigelt kõvasti. Hiljem ujusime veel. Õhtul anti meile jaapani fireworksi, mis tegelt olid säraküünlad :D Põletasime neid veel veits, aa vahepeal kaaperdas Anna kuskilt korruselt meile hunniku puhureid, sest meil oli MEGAlämbe toas ja üldse ei saanud normaalselt olla. Teistel oli mingi 2 puhurit toas, a meil oli neid mingi 8, ülinorm ju :D A ikka oli palav. Kuigi öösel hakkas külm ka, sest üks puhus mulle täpselt näkku, mis pold väga mõnus.

21-24.07

Böö, sorri, mai viitsi kirjutada vahepeal. Midagi erilist pole toimud, oleme kontserte andnud ja üks õhtu tegime filmiõhtu, vaatasime filmi “Väikesed lapsed” - soovitan, see on kõige imelikum film, mis ma eales näinud olen, aga seda heas mõttes. Haigelt psühho. Mõnusates restodes oleme käinud ja igast nämmat toitu söönud ja muidu põhilise aja bussiga ühte kohta ja õhtul jälle tagasi sõitnud. Saatsime just meie pillimängija Eestisse ja homme lähme siit mõnusast hotellist minema, kus me nüüdseks 3 ööd kokku oleme olnud. Meow, ei taha. A homme sõidame uude linna ja seal peaks midagi hoopis teistsugust olema. Aaa, 28 lähme juba Tokyosse ja 30dal tuleb keisrinna meie kontserdile, huh, hirmus. Aa, maa kogu aeg kõigub all, väga hull on olla. Sayonara !

KUUES PÄEV 20.07:

Nonii, hommikul oli äratus kell 6, juhhei, käisime pesemas ja läksime alla sööma. Sõime mingit pudingut ja muna ja croissanti ja värki. Andsime siis neile ka kingid ära ja tegime veel pilte ja hakkasime liikuma. Jõudsime lõpuks kooli juurde, jätsime isaga hüvasti ja siis läksime suurde koolimajja. Olime suht esimeste seas, rääkisime, kuidas teistel läks ja ootasime seal niisama. Algul viidi meid mingisse suurde saali, kus me hääled lahti laulsime, siis tõmblesime vahepeal niisama ja siis hakkaski juba kontsert. Terve saal oli paksult noori täis ja kõik istusid maas ilma jalanõudeta ja üksteise taga.. See nägi suht koomiline välja. Andsime kontserdi ära, lõpus allusive nende kooriga “Mu isamaa on minu arm” ja siis viidi meid kooliekskursioonile. Nägime nende erinvaid klassiruume ja saime kalligraafia tundi minna, kus me saime ise proovida hieroglüüfe joonistada, haigelt lahe oli. Nägime veel nende maalitud töid, mis olid üle terve kooli, nad on haigelt andekad, mingi 14-15-aastaselt on neil hullult häid töid tehtud. Vahepeal tulid mingid poised ja tahtsid meiega pilti teha, nende sõbrad mingi elueest lükkasid neid meie juurde ja irnusid, höhö. Igatahes kui pikk tuur oli tehtud, siis läksime juba bussi peale. Edasi suundusime haiglasse, kus me esinema pidime. Seal olid enamus noored inimesed, kellel oli lihaste kärbumine :/ Üsna jube kogemus oli, aga sellesmõttes oli tore, et me saime neid rõõmustada ja nende päeva natukenegi paremaks muuta. Kuigi, neid oli niiii paha vaadata. A seal oli üks poiss, kes ei saanud vist üldse liikuda, vaatas meie kontserti läbi läpaka oma palatist ja
ühendus oli viidud sinna saali, kus me laulsime. Päris norm ikka. Peale haiglat läksime juba oma hotelli. VEIITSSS ilus vä. Meil on suur rõdu, kaks laia voodit, mõnus telku ja üldse kõik on hästi mugav. Siis anti meile poolteist tundi, et veits poodides ringi vaadata. Õnneks kohe hotelli juures oli mingi kaubanduskeskuse moodi asi, mõni pood seal ikka oli. Ostsin mingi pluusi ja natuke veel pudipadi ja oligi juba aeg otsas. Käisime veel ühes kohas proovi tegemas mingi neidudekooriga ja sõime ja hotelli tagasi.