VIIES PÄEV 19.07:

A eile, kui olin postituse ära teinud ja plaanisime juba magama minna, käisime enne üleval ühtede tsikkide toas ja nägime, et meile ülilähedal on suur üleni tuledes vaateratas. See nägi üliiikihvt välja. Algul me ei saand päris aru, kas see ikka liigub, a mõtlesime, et proovida ju võiks. Läksme panime riidesse ja hiilisime hotellist välja. Kuna kell oli juba 00 läbi, siis oli see ka samas nagu mu sünnipäeva tähistamine, ihi. Käisime veel poest läbi, ostsime head ja paremat ja hakkasime vaateratast otsima. Tuli välja, et see on hoopis mingi maja sees nagu või katusel, mai oskagi seletada. Igatahes, läksime oletatavast majast sisse ja hakkasime ülespoole liikuma. Erinevatel korrustel oli mingi bowling, mänguautomaadid ja mai tea mis vigurid veel ja kõik olid inimesi täiesti täis ja tootsie. Vahepeal nägime silti selle vaateratta kohta, ühes oli kirjas, et see on lahti kuni 11.00 ja teises et kuni 03.00 , kuna me hieroglüüfidest aru ei saand, siis lootsime lihtsalt õnne peale. Lõpuks jõudsime kõige üles, leidsime õige koha, saime enamvähem selle mehega seal räägitud ja saimegi vaateratta peale minna. Triinu, Annika, Kristi ja Laura laulsid mulle sünnipäeva laulu, see oli niiii armas, siis tegime seal veel niisama pulli ja mängisime lolli. Siis lasime ühel mehel meist pilti teha ja läksime välja. Jalutasime veel mööda linna ringi, vaatasime inimesi ning läksime hotelli tagasi ja tudulee. Järgmine päev oli täiesti surm olla, sest me olime aint veits üle 3 tunni maganud. Läksime oma kohvritega alla, kõik soovisid mulle õnne ja kallistada sai hästi palju. Sõime hommikust, kõik laulsid mulle sünnipäevalaulu, sain lilled, tsillisime niisama ja läksime bussi. Sõitsime veits aega ja jõudsime kuskile potitehasesse. Õigemini, ma ei teagi, mis selle nimi täpselt oli, aga seal tehti käsitsi igast põnevaid asju, eriti potte :D Saime seal mingi ekskursiooni, osad ostsid omale mingeid junne kokku ja siis läksime välja ja saime süüa. Meile oli karpides ülipalju sushi ja muud sarnast stuffi, õgisime neid veits, kuigi see oli suht surm, sest väljas täiega kõrvetas, esimest päeva muide nägin päikest, ooo. Ei olnud väga mõnus. Edasi läksime mingisse kontserdisaali, tegime seal proovi, vahepeal magasime, sõime jälle, tegime pilte veel ja kokku hängisimegi seal mitu tundi. AA, vahepeal, ühes kohas oli megalibe ja Loitme libises ja kukus pmts peaga vastu seina :| Me niimodi ehmatasime ära, algul ma sain üldse aru, et ta minestas, aga õnneks ikkagi mitte. A noh, ta muidugi ei näidanud välja, et tal midagi viga oleks ja pani lihtsalt jääkoti omale pea peale ja kõik oli okidoki. Lõpuks hakkas siis kontsert, hästi numps oli, laulsime kahe kooriga koos, ühed olid enamvähem meie vanused ja teised päris pisid. Peale kontserti vahetasime kinke nendega ja tegime veits pilte ja muidu oli hästi nunts. Edasi saime teada, et me saame peresse kaasa võtta ainult asjad, mis meil täna õhtul vaja ja järgmine hommik, nii tore eks. Kõik hakkasid oma kotte lahti pakkima ja kiiruga asju tõstma ümber, pered juba ootasid ka meid, nii et meil oli megakiire. Muidugi unustasin ma pooled asjad suurde kohvrisse. Nägime siis, et me lähme ühe tüdruku kodusse, kellega me koos laulsime, saime temaga kokku, läksime ta isa juurde ja istusime autosse. Kõige parem oli see, et tüdruk oskas umbes paari inglise keelset lauset, aga see eest isa ei osanud üldse mitte midagi öelda :D Tüüp kogu age mõmises midagi ja üritas meile midagi jaapani keeles seletada, mille peale me kogu age lihtsalt noogutasime ja naeratasime nagu totakas. Lõpuks jõudsime siis majja, kohtusime emaga, ta oli ka päris nunts. Maja oli hästi pisike, tüdruk viis meid magamistuppa, kus ühes otsas oli meile Annikaga kaks voodit pandud ja siis toa teises nurgas oli tema voodi. Siis kutsuti meid alla sööma. Tüdrukul oli üks õde ka, meist veits noorem. Ja no muidugi, ei ema ega see õde ei osanud mitte muskeg rääkida. Kõige tipuks polnud neil normaalset lauda, vaid me istusimee maas patjadel ja sõime mingi ülimini laua pealt. Üldse ei surnud jalad ära ju :D Kõigepealt mingeid rohelisi nuudleid jälle, mis õnneks maitsesid paremini kui need mis me lennukis same, siis mingit sushi moodi asja ja mingeid puuvilja värke. Terve aeg oli laua taga eriti weird, sest nad kogu age passisid ja ise pmts ei söönudki. Vahepeal üritasid läpakast mingeid lauseid vaadata, et meilt küsida. A, kui küsisid, et vanad me olemegi, kas 15, siis ütlesin, et ei, ma just täna sain 16. Täitsa lõpp, nad läksid nii äksi täis, ma oleks nii tahtnud filmida seda. Igatahes, nad hakkasid täiega käsi kokku lööma ja ise nii õnnelikud.. Siis võttis tüdruk taskust helihargi ja läks aga laulmiseks “ Häppi bööööössdeeeiiii tuuu juuu diir aaneeeet” jne, aga tegelt oli jubenunnu. Sõime ära, siis nad muidugi jagasid meile kohe kinke. Saime mingi nunnu lehviku, origami pabereid, postkaardi ja siis veel selle isa visiitkaardi, yeah. Läksime üles, jamasime seal niisama, mõtlesime mis teha.. Kui ma vahepeal vetsu läksin, siis Annika üritas elueest selle tüdrukuga juttu teha, Nanami on ta nimi muide.. Aga paraku loobus ta kohe oma üritusest, sest neiu ei saand mitte midagi aru :D Lõpuks läksid tsikid alla, me käisime pesemas ja läksime magama. Headuund!