KUUETEISTKÜMNES PÄEV 30.07

Aaah, täna oligi see kauaoodatud päev käes. Hommikul läksime kella 7ks alla mingi saia järgi, rääkisime seal veel päevaplaanist, siis läksime üles tagasi magama :D Magasime mingi poole 10ni ja siis käisime pesus ja värki ja pakkisime kohvrid kokku ja siis poole 11ks alla. All panime kohvrid mingisse autosse ja siis meil oli aega, sest me ootasime meie tädisid ja senikaua tegime proovi ühe lauluga mingi koridoris. Lõpuks tulid tädid, me käisime seal samas supermarketis söömas, läksime tagasi ja siis kontserdisaali. Seal tegime proovi ja puhkasime ja tegime proovi ühe jaapani dirigendiga, kelle nimi on Ko. Ta vana sõber meil, ta on ÜLIIlahe, tast lihtsalt kiirgab energies. NIIMÕNUS. Igatahes, enne kontserti sättisime hullult, puhkasime. Kõik nägid niii ilusad välja ja kõik olid nii pabinas, ikkagi keisrinna tuleb ju. See oli teada, et ta esimesse poolde ei tule, aga ikkkagi oli meaner sees ja kogu age oli hullult vaja kella jälgida, sest esimene ja teine pool võisid ainult teatud aja kesta. Tegime oma esimese poole ära, siis oli mingi 10 minti aega, et riideid vahetada ja tagasi minna. Nüüd oli lava taga eriti hull olla, haige närv oli sees. Läksime siis lavale, veel keisrinnat polnud, sest oli teada, et kiirteel oli mingi õnnetus olnud ja seetõttu jääb at hiljaks. Laulsime esimese laulu ära ja siis kõik tõusid püsti, kuna at tuli sisse ja kõik plaksutasid talle. Fotograafe oli päris palju ja kaameraid ka. Igatahes, kontsert laabus väga mõnusalt ja kõik läks päris hästi, allusive veel teise kooriga paar jaapani keelset laulu ja siis oli vaja tormata alla fuajeesse, et keisrinnat ära saata. Pidime talle laulma “Mu isamaa on minu arm”. Läksime alla, siis meid pandi täpselt kindla joone taha seisma, meie vastas olid mingid tähtsad ninad ja meie kõrval fotograafid ja kaamerad. Ootasime siis seal tükk aega. Lõpuks ta tuli ja me laulsime talle esimese salmi. Ta oli nii liquated, tuli ja kätles terve esimese rea läbi ja rääkis kõigilt vaikselt midagi. Minu juurde tulles at ütles, et ma näen nii armas välja ja suur tänu kontserdi ees, wohoo , tal oli megapehme käsi nagu :D Üldse, nägi ta niiiiiii armas välja, et sure ära lihtsalt. Ma ei pese seda kätt enam kunai, höhö. Tegelt oli hästi liigutav hetk, nagu tõsiselt, isegi pisar kippus silma, norm. Aga lehvitasime talle ja saatsime ta ilusti ära. Teistele oli ta hullult vabandanud, et ta hiljaks jäi ja kartis, et tema pärast umbes me olime närvis ja et kontsert äkki ei sujunud meie jaoks nii nagu vaja ja üldse hullult põdes, niii armas temast. Igatahes jah, emotsioonid olid laes. Siis saime teada, et meie saadikul on sünnipäev. Kogunesime tema ümber, laulsime talle ja siis tegime grupikalli ja, igatahes, tal oli isegi pisar silmas peaaegu, jubenunnu tast. Ta nimi on Peeter muidu. Edasi läksime metroo peale ja nüüd oleme uues hotellis. Hotelli nimi on YMCA, ülinorm. Noortehotell on, neljakesi oleme toas, Kärdi, Annika ja Mariaga. Suht väike tuba on, aga isegi päris mõnus. Igatahes, homme terve päev Disneylandis, JEEE!
Ps: ärge pange neid kirjavigu tähele, sest mul pole siin word, vaid mingi naljakas programm, msi muudab pooled sõnad mingi inglisekeelseks, mai viitsi kõiki parandada, jubetüütu.

VIIETEISTKÜMNES PÄEV 29.07

Käisime keisri ja keisrinna palee juures ekskursiooonil. Megalämbe ilm oli, ma mõtlesin, et ma lihtsalt suren seal. Trippisime seal mingi 20 kilti ja siis edasi sõime kuskil pargis, terve aeg oli tappev olla, ülipalav lihtsalt. Edasi läksime templisse. Võtsime osa palvetseremooniast. Õigemini, meile demonstreeriti seda, kummardasid seal oma kallist buddhat. Siis tuli mingi kõige kõrgem preester üldse, rääkis meiega seal ja siis me laulsime talle, tüüp oli mingi megaliigutatud ja tänas meid elueest. Sealt suurest ruumist läksime mingisse söögituppa nö, kus sõime arbuusi ja maisi ja muud värsket ja jõime nende külma teed, mis poldki seekord nii hull kui tavaliselt ( mis maitseb nagu mingi roiskunud kala). Peale templit läksime edasi Eesti saatkonda. Seal oli mingi väike tseremoonia, kus mingile japsile anti EV presidendi poolt orden. Laulsime neile ja sõime muidugi. Saime kartulit ja isegi midagi, mis meenutas leiba, WOO! Olime seal kokku mingi 2 tundi, venereal allusive, sõime, rääkisime juttu ja siis läksime ära, haigelt väss oli olla. Hotellis vajusime pmts kohe magama.. Õigemini mina vajusin ja Annika tsillis arbutus veel poole ööni..

NELJATEISTKÜMNES PÄEV 28.07

Nonii, hommikul käisime söömas, laulsime maarahvale tänutäheks, jagasime kinke ja läksime bussi peale, et sõita TOKYOSSEE. Sõitsime kokku mingi 4-5 tundi, vahepeal tegime väikseid peatuseid ja siis jõudsime hotellini. Käisime pesemas ja leptosome veits toas ja läksime ringi vaatama, mingeid erilisi poode seal polnud, a sain mingi nunnu trennikoti omale. Läksime tuppa tagasi, puhkasime veits ja siis sööma. Läksime mingisse kaubanduskeskusesse, kus oli mingi söögikoht, iga üks võis 1000 jeeni eest umbes süüa, sõime mingit pitsat ja värki ja siis trippisime veel 100 jeeni poes ja läksime kojuuu. A, tsillisin arbutus ja siis läksime Maria tuppa, tegime seal igast nalja ja siis läksime välja, et linna avastada ja kuskile minna, aga me feilisime totaalselt, sest teisipäeva õhtul ei toimu mitte midagi, trippisime mingi ringi seal nii veits üle tunnikese ja läksime tuppa, kerisime magama.

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV 27.07

A täna lahkusime siit kolkakülast ja jõudsime pmts uude. Levi puudub ka siin täielikult enamustel ja putukaid on ka siin küllaga. Algul öeldi, et 28 tüdrukut peavad minema ühte majja, me mõtlesime kohe, et omg, suht lahe saab olema, a kui me sinna kohale jõudsime, siis osutus asi päris mõnusaks. See on juba õige Jaapan. Ülemine korus jagunes eraldi tubadeks, mida saab lükandustega eraldada. Maas on tatamivaibad, mille peale me panime veel madratsid, et seal peal magada. Võtsime Annika, Kärdi ja Mariaga omale mõnusa toa, tegime endale pesa ja kohe läks asi väga mõnusaks. Aga asi läks veeeelgi paremaks, sest meid viidi spasse! Nende spa on aga hoopis teistsugune kui Eestis, neil on lihtsalt sellised kuumad vannid kus liguneda. Meilt siis küsiti, et kas me tahame sise või väli, me muidugi tahtsime väli. Täiesti lõpp lihtsalt! Me saime kuuekesi oma vanni, mis asus nagu mäe peal, vaade oli täpselt suurele jõele ja mägedele, vann ise oli täpselt parajalt kuum ja selline kividest, aaaah, kui lõõgastav see oli. Ligunesime seal mingi tunnikese ja läksime tagasi ööbimiskohta. Kõige naljakam asi selle koha juures, mille nimi on muide Toyomi town, on see, et me esinesime riisipõllul. Jah, te kuulsite õigesti. Õnneks muidugi lava peal, mis oli nende poolt väga armsasti ehitatud. Vihma sadas muidugi jälle täiega väljas, aga publik oli ikka rõõmsalt kohale tulnud. Nemad kuulasid meid suht kaugelt, nagu kõnnitee pealt, mis oli nagu väikse sillakese peal ja me olime selle lava peal. Terve külarahvas oli kohale tulnud. Kõigile hullult meeldis ja kõik olid jube rõõmsad, et meid kuulama said tulla. Peale seda oli kohe õhtusöök ja ülejäänud aja lebotasime oma toas, rääkisime juttu, vaatasime pilte ja olime niisama mõnusalt. Aa, vahepeal mängisime maffiat, nalja sai :D Lõpuks otsustasime tudule jääda ja esimest korda niii vara, et me saame lausa 9 tundi magada, WOOW. Hühü, üleülehomme lähme Disneylandi.

ÜHETEISTKÜMNES & KAHETEISTKÜMNES PÄEV 25-26.07

Oh jummel. Meid viiakse ikka äärmustesse. 4-tärni hotellist oleme sattunud maakohta.. Õigemini külakolgas peaks selle nimi olema. Okei, tegelikult on asi isegi päris põnev. Õnneks seest näeb koht kõvasti parem välja kui väljaspoolt. See on muide vana koolimaja. Me oleme 8-kesi ühes toas ja keskel on kaks diivanit ja suur laud + mingi rõdu. Väljast näeb maja välja aga nagu mingi igivana Mustamäe maja. Aa, igal pool on putukad ja mitte üldsegi sellised nagu Eestis, vaid umbes 10 korda suuremad :D Üks hea asi siin siiski on! Siin on suht suur bassein maja taga, kus me juba supelda jõudsime, vot seee on mõnus, sest siin on megapalav. Käisime mingis koolis, kus oli 37 inimest, õpetasime neile jo-le-mi süsteemi, laulsime neile ja nemad meile ning siis koos ja tutvustasime neile niisama Eestit, hiljem esinesime mingis pisikeses kontserdimaja moodi asjas, vihma sadas terve päev haigelt kõvasti. Hiljem ujusime veel. Õhtul anti meile jaapani fireworksi, mis tegelt olid säraküünlad :D Põletasime neid veel veits, aa vahepeal kaaperdas Anna kuskilt korruselt meile hunniku puhureid, sest meil oli MEGAlämbe toas ja üldse ei saanud normaalselt olla. Teistel oli mingi 2 puhurit toas, a meil oli neid mingi 8, ülinorm ju :D A ikka oli palav. Kuigi öösel hakkas külm ka, sest üks puhus mulle täpselt näkku, mis pold väga mõnus.

21-24.07

Böö, sorri, mai viitsi kirjutada vahepeal. Midagi erilist pole toimud, oleme kontserte andnud ja üks õhtu tegime filmiõhtu, vaatasime filmi “Väikesed lapsed” - soovitan, see on kõige imelikum film, mis ma eales näinud olen, aga seda heas mõttes. Haigelt psühho. Mõnusates restodes oleme käinud ja igast nämmat toitu söönud ja muidu põhilise aja bussiga ühte kohta ja õhtul jälle tagasi sõitnud. Saatsime just meie pillimängija Eestisse ja homme lähme siit mõnusast hotellist minema, kus me nüüdseks 3 ööd kokku oleme olnud. Meow, ei taha. A homme sõidame uude linna ja seal peaks midagi hoopis teistsugust olema. Aaa, 28 lähme juba Tokyosse ja 30dal tuleb keisrinna meie kontserdile, huh, hirmus. Aa, maa kogu aeg kõigub all, väga hull on olla. Sayonara !

KUUES PÄEV 20.07:

Nonii, hommikul oli äratus kell 6, juhhei, käisime pesemas ja läksime alla sööma. Sõime mingit pudingut ja muna ja croissanti ja värki. Andsime siis neile ka kingid ära ja tegime veel pilte ja hakkasime liikuma. Jõudsime lõpuks kooli juurde, jätsime isaga hüvasti ja siis läksime suurde koolimajja. Olime suht esimeste seas, rääkisime, kuidas teistel läks ja ootasime seal niisama. Algul viidi meid mingisse suurde saali, kus me hääled lahti laulsime, siis tõmblesime vahepeal niisama ja siis hakkaski juba kontsert. Terve saal oli paksult noori täis ja kõik istusid maas ilma jalanõudeta ja üksteise taga.. See nägi suht koomiline välja. Andsime kontserdi ära, lõpus allusive nende kooriga “Mu isamaa on minu arm” ja siis viidi meid kooliekskursioonile. Nägime nende erinvaid klassiruume ja saime kalligraafia tundi minna, kus me saime ise proovida hieroglüüfe joonistada, haigelt lahe oli. Nägime veel nende maalitud töid, mis olid üle terve kooli, nad on haigelt andekad, mingi 14-15-aastaselt on neil hullult häid töid tehtud. Vahepeal tulid mingid poised ja tahtsid meiega pilti teha, nende sõbrad mingi elueest lükkasid neid meie juurde ja irnusid, höhö. Igatahes kui pikk tuur oli tehtud, siis läksime juba bussi peale. Edasi suundusime haiglasse, kus me esinema pidime. Seal olid enamus noored inimesed, kellel oli lihaste kärbumine :/ Üsna jube kogemus oli, aga sellesmõttes oli tore, et me saime neid rõõmustada ja nende päeva natukenegi paremaks muuta. Kuigi, neid oli niiii paha vaadata. A seal oli üks poiss, kes ei saanud vist üldse liikuda, vaatas meie kontserti läbi läpaka oma palatist ja
ühendus oli viidud sinna saali, kus me laulsime. Päris norm ikka. Peale haiglat läksime juba oma hotelli. VEIITSSS ilus vä. Meil on suur rõdu, kaks laia voodit, mõnus telku ja üldse kõik on hästi mugav. Siis anti meile poolteist tundi, et veits poodides ringi vaadata. Õnneks kohe hotelli juures oli mingi kaubanduskeskuse moodi asi, mõni pood seal ikka oli. Ostsin mingi pluusi ja natuke veel pudipadi ja oligi juba aeg otsas. Käisime veel ühes kohas proovi tegemas mingi neidudekooriga ja sõime ja hotelli tagasi.

VIIES PÄEV 19.07:

A eile, kui olin postituse ära teinud ja plaanisime juba magama minna, käisime enne üleval ühtede tsikkide toas ja nägime, et meile ülilähedal on suur üleni tuledes vaateratas. See nägi üliiikihvt välja. Algul me ei saand päris aru, kas see ikka liigub, a mõtlesime, et proovida ju võiks. Läksme panime riidesse ja hiilisime hotellist välja. Kuna kell oli juba 00 läbi, siis oli see ka samas nagu mu sünnipäeva tähistamine, ihi. Käisime veel poest läbi, ostsime head ja paremat ja hakkasime vaateratast otsima. Tuli välja, et see on hoopis mingi maja sees nagu või katusel, mai oskagi seletada. Igatahes, läksime oletatavast majast sisse ja hakkasime ülespoole liikuma. Erinevatel korrustel oli mingi bowling, mänguautomaadid ja mai tea mis vigurid veel ja kõik olid inimesi täiesti täis ja tootsie. Vahepeal nägime silti selle vaateratta kohta, ühes oli kirjas, et see on lahti kuni 11.00 ja teises et kuni 03.00 , kuna me hieroglüüfidest aru ei saand, siis lootsime lihtsalt õnne peale. Lõpuks jõudsime kõige üles, leidsime õige koha, saime enamvähem selle mehega seal räägitud ja saimegi vaateratta peale minna. Triinu, Annika, Kristi ja Laura laulsid mulle sünnipäeva laulu, see oli niiii armas, siis tegime seal veel niisama pulli ja mängisime lolli. Siis lasime ühel mehel meist pilti teha ja läksime välja. Jalutasime veel mööda linna ringi, vaatasime inimesi ning läksime hotelli tagasi ja tudulee. Järgmine päev oli täiesti surm olla, sest me olime aint veits üle 3 tunni maganud. Läksime oma kohvritega alla, kõik soovisid mulle õnne ja kallistada sai hästi palju. Sõime hommikust, kõik laulsid mulle sünnipäevalaulu, sain lilled, tsillisime niisama ja läksime bussi. Sõitsime veits aega ja jõudsime kuskile potitehasesse. Õigemini, ma ei teagi, mis selle nimi täpselt oli, aga seal tehti käsitsi igast põnevaid asju, eriti potte :D Saime seal mingi ekskursiooni, osad ostsid omale mingeid junne kokku ja siis läksime välja ja saime süüa. Meile oli karpides ülipalju sushi ja muud sarnast stuffi, õgisime neid veits, kuigi see oli suht surm, sest väljas täiega kõrvetas, esimest päeva muide nägin päikest, ooo. Ei olnud väga mõnus. Edasi läksime mingisse kontserdisaali, tegime seal proovi, vahepeal magasime, sõime jälle, tegime pilte veel ja kokku hängisimegi seal mitu tundi. AA, vahepeal, ühes kohas oli megalibe ja Loitme libises ja kukus pmts peaga vastu seina :| Me niimodi ehmatasime ära, algul ma sain üldse aru, et ta minestas, aga õnneks ikkagi mitte. A noh, ta muidugi ei näidanud välja, et tal midagi viga oleks ja pani lihtsalt jääkoti omale pea peale ja kõik oli okidoki. Lõpuks hakkas siis kontsert, hästi numps oli, laulsime kahe kooriga koos, ühed olid enamvähem meie vanused ja teised päris pisid. Peale kontserti vahetasime kinke nendega ja tegime veits pilte ja muidu oli hästi nunts. Edasi saime teada, et me saame peresse kaasa võtta ainult asjad, mis meil täna õhtul vaja ja järgmine hommik, nii tore eks. Kõik hakkasid oma kotte lahti pakkima ja kiiruga asju tõstma ümber, pered juba ootasid ka meid, nii et meil oli megakiire. Muidugi unustasin ma pooled asjad suurde kohvrisse. Nägime siis, et me lähme ühe tüdruku kodusse, kellega me koos laulsime, saime temaga kokku, läksime ta isa juurde ja istusime autosse. Kõige parem oli see, et tüdruk oskas umbes paari inglise keelset lauset, aga see eest isa ei osanud üldse mitte midagi öelda :D Tüüp kogu age mõmises midagi ja üritas meile midagi jaapani keeles seletada, mille peale me kogu age lihtsalt noogutasime ja naeratasime nagu totakas. Lõpuks jõudsime siis majja, kohtusime emaga, ta oli ka päris nunts. Maja oli hästi pisike, tüdruk viis meid magamistuppa, kus ühes otsas oli meile Annikaga kaks voodit pandud ja siis toa teises nurgas oli tema voodi. Siis kutsuti meid alla sööma. Tüdrukul oli üks õde ka, meist veits noorem. Ja no muidugi, ei ema ega see õde ei osanud mitte muskeg rääkida. Kõige tipuks polnud neil normaalset lauda, vaid me istusimee maas patjadel ja sõime mingi ülimini laua pealt. Üldse ei surnud jalad ära ju :D Kõigepealt mingeid rohelisi nuudleid jälle, mis õnneks maitsesid paremini kui need mis me lennukis same, siis mingit sushi moodi asja ja mingeid puuvilja värke. Terve aeg oli laua taga eriti weird, sest nad kogu age passisid ja ise pmts ei söönudki. Vahepeal üritasid läpakast mingeid lauseid vaadata, et meilt küsida. A, kui küsisid, et vanad me olemegi, kas 15, siis ütlesin, et ei, ma just täna sain 16. Täitsa lõpp, nad läksid nii äksi täis, ma oleks nii tahtnud filmida seda. Igatahes, nad hakkasid täiega käsi kokku lööma ja ise nii õnnelikud.. Siis võttis tüdruk taskust helihargi ja läks aga laulmiseks “ Häppi bööööössdeeeiiii tuuu juuu diir aaneeeet” jne, aga tegelt oli jubenunnu. Sõime ära, siis nad muidugi jagasid meile kohe kinke. Saime mingi nunnu lehviku, origami pabereid, postkaardi ja siis veel selle isa visiitkaardi, yeah. Läksime üles, jamasime seal niisama, mõtlesime mis teha.. Kui ma vahepeal vetsu läksin, siis Annika üritas elueest selle tüdrukuga juttu teha, Nanami on ta nimi muide.. Aga paraku loobus ta kohe oma üritusest, sest neiu ei saand mitte midagi aru :D Lõpuks läksid tsikid alla, me käisime pesemas ja läksime magama. Headuund!

NELJAS PÄEV 18.07:

Nonii, tõusime juba mingi kolmveerand 6 üles. No ei olnud eriti mõnus. A suutsin ennast ikkagi voodist üles peksta ja pesema minna. Peale seda panin kohvri kokku, mis võttis ikka väga palju aega. Õigemini, tõstsin kõik asjad välja ja üritasin neid kohvrisse tagasi suruda. Enamvähem sain hakkama ka. Läksime siis hommikust sööma ja peale seda korra uuesti tuppa ning bussi peale, muidugi suutsime me jälle fuajeesse hiljaks jääda, sest me arvasime, et peame olema kl 8.15, a tegelt pidime hoopis kl 8 olema. Oma arust olime veel nii tublid ja tulime 5 minti varem, aga no nii palju siis sellest. Igatahes oli meil megakiire ja sõitsime ruttu bussiga rongijaama, mingi 2 minti oli rongini aega, aga õnneks suutsime oma kohvritega piisavalt kiiresti tormata ja saime normaalselt rongi peale. Mingi kiirrong oli ja 3 tunniga saime kohale. Üritasin elueest see aeg magada, aga no ei, võimatu mingit normaalset asendit leida. Muidu suht vaikne ja mugav rong oli. Jogurtit ja jäätist jagati ka vahepeal. Tulime siis rongi pealt maha ja läksime taksode peale, et sööma sõita. Saime seekord riisi ja mingit lihakastet ja salatit, nii njämm oli. Sõime ära ja sõitsime taksodega hotelli, oli tunnike aega puhata, mis ma kulutasin netis tsillimisele ja siis oli meil pool tundi enne kontserdimajja minemist, et natuke ringi vaadata. Kuna meie hotell on täpselt šopingutänava sees, siis saime kohe välja tõmmata. A jõudsime aint mõnes poes veits vaadata ja juba oligi pool tundi läbi :/ Nii naljakas, neil on mingi kino umbes lihtsalt väikse poe kõrval ja neil on mingiid suured majad, kus neil mingid mänguautomaatidega toad, mis kogu age noori täis. Igatahes sõitsime kontserdimajja, tegime proovi, tutvusime uue kooriga, mingi tüdrukutekoor, nad olid niii armsad! Andsime neile pisikesed kingid, vahetasime riided ja tulime hotelli. Hotellis panime asjad ära ja läksime muidugi teada küll kuhu.. SÖÖMA muidugi. Meid nuumatakse ikka siin nagu hulled, ja kõik tehakse ette-taha ära. Täiesti haige, kui hoolitsevad ja viisakad nad on. Igatahes, sõime ära ja nüüd siin ma olen. Nii õnnelik, et lõpuks netti sain. Täiesti hull, siin on kogu age picketed maavärinad ja pind kõigub kergelt all, aga no, harjub ära! Igatahes homme kell 6.30 hommikusöök ja siis põrutame lennukiga uude linna- Moriokasse, kus oleme peredes 2 ööd ja siis jälle edasi hotellis. A olge tublid ja hoidke pöialt, et meil ka ilus ilm tuleks. :*

KOLMAS PÄEV: 17.07

Niisiis.. tõusin kell 6 äratuse peale üles ja kobisin pesema. Ai, kui hea tunne peale seda oli. Munesime veel veits ja läksime alla sööma. Taaskord rootsi laua moodi teema ja sai igast scrambled egg'si ja peekonit ja muud toredust süüa. Mõni sõi ka jaapani mädamunasid, aga ma siiski ei julenud. Peale sööki läksime hotelli, lebosime veits ja läksime bussi ning sõitsime mingisse loodusparki kurgesid vaatama. Täiesti haige ilm oli täna, suht jahe ja sadas terve aeg. Vaatasime siis paar kurge ära ja läksime uuesti bussi ja surnuaeda. Nende surnuaed on ikka väga erinev meie omaga võrreldes, pmts autoga sõidetakse otse haudade kõrvale ja kõik hauad on kivist ja ühesugused. Haud kuulus siis ühele endisele ellerheinlasele, kes mõni aasta tagasi oli meiega Jaapanis olnud ja meie eest hoolt kandnud. Praegu tsillime ringi tema mehega, kes on nagu ÜLIIILAHE. Igatahes laulsime seal ühe laulu, kõigil oli pisar silmas, aga nunnu oli :) Peale surnuaia külastust siis... SÖÖMA! Oh õnne, polnudki ju alles söönud. Jõudsime mingi telgi juurde, kust juba aurud tulid. See koht nägi väga omapärane välja: neljased lauad ja iga laua keskel väike grill, mille sütel särises lõhe ja mingi mereand ja vorstike ja kõrval oli veel mingi suur kala, aa kõrval veel kausis mingi supp ja kauss riisiga. Hakkasime siis vaikselt õgima.. ega üldse ei saanud peale esimest lõhet kõht täis, aga no ei, järgi ka ei või jätta ju. Enamvähem õgisime osad asjad ära ja jõime vett peale ja laulsime veits ja läksime uuesti bussi ja hotelli. Toas tõmbasime kardinad ette ja tõmbasime ennast kerra, no haigelt hea uni tuli, kuni Triin ja Anneli meile uksekella tilistasid ja möllama tulid siia, veits ei ajand närvi :D A tegelt siis tuligi välja, et tuleb tõusta.. panime asjad kokku ja läksime uksest välja. A kuna siin on 18 korrust, siis siin tuleb üks lift umbes 7 minuti jooksul ja kuna me olime juba niigi suht hiljaks jäänud, siis otsustasime Kristi, Eluri ja Pitkiga trepi üles otsida ja sealt alla minna. Nii me siis tegimegi, tõttasime aina allapoole mingist täiesti tundmatust kohast, kus vahepeal rippusid treppide küljes lihakäntsakad.. ei old just eriti ilus vaatepilt. Lõpuks jõudsime esimesele korrusele, aga kus me olime? Polnud aimu ka, nägime ainult kellegi kabinetti ja kõrval oli mingi köök ja muud imelikud ruumid. Üritasime siis mingi naisega rääkida ja küsida, et kus me receptionisse saaksime, no muidugi ei saanud ta mitte midagi aru, a õnneks lõpuks leidsime mingi mehe, kes meid õigesse kohta juhatas. No loogiline, et terve koor juba rivistunud oli ja me olime hiljaks jäänud oma jube kavala plaaniga :D Vähemalt endal oli naljakas, kui me koori ees seisma pidime.. Igatahes saime lõpuks bussi ja sõitsime kontsedimajja, kus hakkasime kohe proovi tegema. Peale proovi oli toodud meile JÄLLE süüa, no mida?! Õgisime siis mingit saiakest ja lebotasime niisama, siis hiljem kohtusime ühe kooriga, mis pidi ka samal kontserdil esinema. Kuigi meile oli kogu aeg räägitud, et tegu on poistekooriga, siis selgus, et see oli hoopis lastekoor, kus oli 2 poissi ja ülejäänud tüdrukud.. Siis toodi meile veel mingi hiiglaslik saiake, mis nägi välja nagu telliskivi ja keegi ei suutnud seda eriti süüa. Igatahes.. kontsert ei läind väga hästi, umbes pooled laulud panime suht puusse ja sopran ka mökitas pooltes kohtades. Kontserdi lõpuks saime nendelt pisikestel lilled(NELGID, OMG) ja mingi kaardikese moodi asja. Panime siis ennast riidesse ja läksime uuesti hotelli, kus meil oli 2 minutit aega, et oma asjad ära panna ja siis uuesti bussi minek ja paartyle, mis kujutas endast muidugi taaskord söömisorgiat. Meid tervitati jälle aplausi ja toreda kõnega ja hakkas jälle sööming pihta. Seekord sõime sushit ja oi seal oli veel igast mingi miljon muud asja ja ülinämmasid magusaid asju. AA, siin on MAAILMA PARIM ananass üldse! Nagu tõsiselt, üliiimahlane ja magus ja hea. See söögikoht oli ka hästi omapärane, istusime maas patjade peal ja ees olid pisikesed lauad, aga hästi armas oli. Muide, täna tundsin esimest korda maavärinat.. õigemini ma tunnen seda isegi praegu, päris sürr tunne on. Seal söögiorgial vahetasime veel kinke ja laulsime kõik koos ja muud armsat. Lõpuks, kui kell oli saanud 23.45 saime sealt minema ja hotelli! Ja siin ma nüüd olen, kell on pool kaks öösel, ja teil on seal pool kaheksa õhtul, aru mai saa. Igatahes, ühte ma mõistan.. seda, et ma olen nii vässu. A hetkel kuulame Chalice'i ja Tõnis Mäge ja päris hea on olla. Homme aint kell 7 juba hommikusöök ja siis kiirrongiga järgmisse linna- Sapporosse, siiani pole mul netti, aga ma loodan homme väga wi-fit leida. Ma loodan, et teil seal väga ilus ilm pole, sest me pole veel päikest näindki. Säh sulle tõusva päikese maad..!

ESIMENE & TEINE PÄEV 16.07-17.07

Tripp algas siis 12.45 lennujaamast. Saime kõik kokku ja munesime niisama. Lõpuks saime piletid kätte ja läksime check-innima. Avastasin, et kohver oli kuidagi palju raskem kui kodus kaaludes ehk 22.3 kg. Edasi saatsime vanemad ära, Mihklile jõudis vist alles siis kohale, et ma minema lähen ja poetas ka mu õlal paar pisarat, nii kahju oli tast :( Laulsime veel ühe laulu ja läksime läbi tolli. Suht normaalne, et ma ei piiksunud, aga mingi naine soovis mind ikkagi läbi katsuda, aga no, mis teha. Sõit Helsingisse läks päris ruttu, kuigi see lennuk oli suht ebamugav ja megaväike. Rääkisime Kärdiga terve tee ülikoolidest ja inimestest, vaatasime ajakirju ja arutasime, kelle moodi me olla tahaks. Soome lennujaamas oli meil suht vähe aega, saime suht ruttu järgmisse lennukisse - seekord, et sõita Tokyosse. Pikamaalennuk oli ÜLIpalju parem kui see Luftansa, millega me Kanadasse sõitsime. Me istusime Annikaga kaheses pingis, mina akna all. Peale õhku tõusmist ei väsinud need töötajad sinna mikrisse rääkimast, mis ajas meid lõpuks suht närvi, sest me kibelesime juba vaatama, mis meelelahutust meile pakutakse.. Lõpuks see siiski õnnestus! Valisime kohe Annikaga kaks filmi ära, mida me kindlalt näha tahame ja hakkasime ülejäänud asjades surfama. Seal oli suht suur portsjon mänge ja pikemal uurimisel selgus, et käepidemest käib ka mängukonsooli moodi pult välja, millega mängida saab. Ülitsill eks :D Edasi hakkasime Annikaga "17 again"'i vaatama. Päris nunnu oli isegi ja Zac Efron ei ajanud ka eriti oksele ning nägi suht hea välja isegi. Poole filmi peal toodi meile söök, milleks oli mingi lihakotlet, kartuli ja juurviljaga, mingid rohelist värvi nuudlid, mis ei maitsenud eriti hästi, mingi nämma kurgisalat ja pehme saiake võiga. Kui need õgitud said, vaatasime filmi lõpuni ja otsustasime magama kerida. Panin lennukist omale Lily Alleni uue plaadi peale ja jäin tukkuma. Eriti hästi see muidugi ei õnnestunud ja me üritasime mõlemad A'ga omale sobivat asendit leida. Siiski vahepeal vist mingi tunnikeseks tuli uni ka. Lõpuks läks meil mõlemal uni ära ja me hakkasime "He's not that into you"'d vaatama. Ka päris armas film, head näitlejad ja päris mõnus sisu.. Soovitan :) Peale seda oli kell juba nii palju saanud, et meile toodi hommikusöök. Mis siis, et Eesti aja järgi oli kell umbes 2 öösel, läks toit ikka isuga alla. Õgisime omletti mingi kastmega, jogurtit ja jälle saia. Lõpuks maandusimegi Tokyos! Kõikidel töötajatel olid valged maskid peas, mis pani ennast eriti räpase ja rõveda viirusekandjana tundma :D Saime õnneks kõik oma kohvrid kätte ja läksime bussi, kuna tegelikult pidime edasi lendama Kushirosse ja meil oli mitu tundi aega, läksime mingit Naritasan templit külastama. Templi sees toimus mingi väga huvitav palverituaal, kus värvilistes ürpides mehed sammusid sisse, mingi tüüp pudistas ees midagi ja siis vahepeal peksti mingit suurt trummi, mille peale kõik võpatasid. Vaatasime seda natuke ja siis läksime välja uudistama ja pilte tegema. Kui sealt ära tulime, läksime restorani. Seal oli rootsi laua teema, nii et me õgisime ennast täiesti lolliks - seal oli absoluutselt kõike, alustades kanaga ja lõpetades kalaga ning hunnik erinevaid kooke ja puuvilju. A muide, õhk on siin NIIIIII niiske ja soe, täpselt nagu saunas, nii et väga kaua väljas ei kannata küll olla, nahk läheb kohe märjaks. Peale söömist olid kõik nii väsinud, et kui me poolteist tundi lennujaama sõitsime, siis olid meist järele jäänud ainult laibad, igaüks magas oma huvitavas asendis. Lennujaama jõudes selgus, et meil polnudki pileteid, aga pika ootamise peale me need õnneks siiski saime. Läksime vetsu.. Osad vetsud on seal lihtsalt sellised, et on mingi auk põrandas ja siis no.. lase sinna eksole.. Aga samas mõned kabiinid on eriti moodsa potiga, kus sa saad vajutada mingit nuppu, kus tuleb mingi veesulina moodi hääl, mis summutab kõik teistsugused helid :D ja seal on mingi pesemisrežiim ja mingid iksasjad veel, mida me eriti katsetada ei julenud..Lennuk oli täpselt sama suur nagu see, millega me Helsingist Tokyosse lendasime, ülimugav ja suur. Sellega sõitsime kaks tundi ja enamus jälle üritasid leiba luusse lasta. Kushiros maandudes olid meil vastas mingi 7 japsi, kellel olid eesti lipud käes ja kõik plaksutasid meile.. siis laulsime neile väikse laulukese ja suundusime jälle bussi, et sõita hotelli. Lõpuks nüüd jõudsime hotelli, see on nii nii ilus ja mugav. Pidime kohe õhtust sööma minema, kuigi kohaliku aja järgi oli kell 9, pole väga normaalne. Söögisaal oli mingi hiiglaslik ja taaskord, kui sisse astusime, plaksutasid kõik meile ja peeti mingi eriti pidulik kõne. Saime ennast jälle segi ögida kõiksugu maiuspaladest. Laulsime jälle paar korda ja nüüd saime rahulikult oma tuppa tulla. Me olime sõidus 24 tundi ja nüüd on sellest ajast, kui me Eestis lennuki peale astusime möödas 26 tundi ja me pole korralikult järjest üldse magada saanud. Veits imelik mõelda, et Eestis on kell kolmveerand viis, aga noh.. Meie igatahes suundume kohe varsti magama. Nõme on see, et siin hotellis pole wi-fit ja ma pean kuskil notepadis kirjutama kõike, aga loodetavasti millalgi saan netti ka külastada korralikult. A muide, siin vetsus on ka pott, kus on mingi häälitsusteema ja pesemisvärk ja maitea mis asi veel :D Oleme siin nüüd 2 ööd ja siis suundume edasi. Igatahes, superluks !